Ema on haige. Isa on läinud tööle välismaale. Lapsehoidja Jane on liiga hõivatud, et Henriettale tähelepanu pöörata ja näha asju, mida tüdruk näeb või arvab nägevat nende uue kodu Lootuse Maja sügavustes. Jäädes täiesti üksi, seltsiks ainult lood, avastab Henrietta, et Lootuse Maja on täis kummalisi saladusi: unustatud pööning, kummituslikud kujud, müstiline valgushelk, mis võbeleb aia taga puudel. Ühel ööl söandab ta üksi minna Ööbikumetsa pimedusse.

„Kui ma läbi aia sammusin, sirutus mu vari minu ees välja, selle salapärase metsa poole. Mets oli tume nagu taevast alla kukkunud tormipilv.”

See, mis ta metsast eest leiab, muudab kogu tema maailma.

„Ööbikumetsa saladus” on imeliselt kokku põimitud lugu sõprusest, muinasjuttudest ja perekonna saladustest.