„Ööema“ on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud.

„SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada.“

Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell „Auk“ pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst „Kolhoosi miss“. 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuur kapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli „Mäed“ eest. Luugi esimene romaan „Minu venna keha“ võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. „Ööema“ on Luugi teine romaan.