Inimloomus ilmneb neis kolmes romaanis vägagi ehedalt üsna mitmesugusel ja paraku mitte ülemäära kaunil moel. Olgu teemaks raske haigus VS (mis sarnaneb hirmutavalt tõeliselt eksisteeriva haigusega, mille lühendiks hoopis SM), alternatiivravi (romaani lugemise järel tekib endalgi kiusatus puskarist ja võilillejuurtest seerumit ajada – kes saab kindlalt öelda, et sellest üldse abi pole?) või hiljuti kogu maailmast üle veerenud vaktsineerimispaanika.

Mis on tõde ja mis väljamõeldis? Kui suur osa on väljamõeldis? Piirid on udused, tõepärast on liigagi palju, nii palju, et hakkad kahtlema, kas viimaks ülejäänugi tõde pole.

Romaanikolmiku liidavad üheks ühised tegelased: Mehis ja Kristi, Paavel Laev ja Allan Alajõe. Ja loomulikult tegevuspaik – meie oma Eestimaa.

Kas tuleb tuttav ette?