Minu üllitis pole kirjutatud päris tavaliste kaanonite järgi. Need on mälestustekillud, lükitud ajateljele, nagu mu elu on kulgenud, üritamata anda mastaapsemat sündmuste raamistikku. Esitan asju nii, nagu mina neid nägin ja näen. Lisatud omi mõtteid maailma asjade kohta. Kohati antud ka taustainfot, sest noorem põlvkond ei orienteeru ülearu hästi nõukogude elu ja olu eripäras.

Päevikut ei ole ma kunagi pidanud. Selle kirjutise jaoks ei istunud ma raamatukogus ega uurinud algallikaid arhiivis. Aluseks on minu mälu ja mõned teatmeteosed. Seepärast palun ette vabandust faktivigade pärast, mida siin kindlasti leidub.

Kui ma mõnele tuttavale rääkisin kavatsusest oma mälestused kirja panna, siis küsiti kõigepealt, kui ausalt ma räägin? Raske öelda. Aususel avalikus tekstis on oma gradatsioonid. Intiimsetest ja endalegi segastest seikadest ma juttu ei tee. Kuid ühte asja olen endale lubanud - teadlikult ei valeta.

Toomas Leito (1946-2020) mälestusteraamat keskendub elule nõukogude aja lõpukümnenditel ja 1990ndatel aastatel: siin on juttu tööst Inturisti giidina ja sõjaväeteenistusest tollasel Ida-Saksamaal, suunamisest parteitööle, elust Moskvas, kirjeldusi sündmustest EKP Keskkomitees ning pikemalt ajakirjanduses veedetud tormilistest aastatest Rahva Hääle ja sellest võrsunud väljaannete toimetustes.