Zoe teab, et tegelikult ei olnud see tema süü. Muidugi ei olnud. Kuid kui ta oleks vaid pisut kõvemini Milol käest kinni hoidnud, kiiremini jooksnud, kaugemale hüpanud, siis ehk oleks tal Milo päästa õnnestunud. Ja ega Edward teda tegelikult süüdista, kuigi mehe toona lausutud kibedad sõnad kummitavad Zoel endiselt peas ja neid pole võimalik tagasi võtta. Samuti nagu Zoel pole võimalik peatada autot, mis tappis nende poja.
Kaks aastat järjest on iga päev jätkuvalt tragöödia. Edward teab, et nad peaksid üheskoos tervenemise poole püüdlema, kuid ta on väsinud sellest, et Zoe ta alati eemale tõrjub. Zoe jaoks tundub lihtsam lasta leinal oma elu juhtida.
Nädalavahetus Pariisis võib olla nende viimane võimalus leppida, kuid kuri saatus otsustab nende teed juba Gare du Nordi jaamas lahku viia. Üksi ja eksinult peavad Edward ja Zoe püüdma teineteist uuesti üles leida – ning leidma tagasitee selleni, kes nad olid varem. Kas see on üldse võimalik?