Kui me astume sisse unenäo uksest, siis kuhu me satume? Reaalsusse, polüsomnograafiga kaardistatavasse tegelikkusse? Või juhuslikult tekkinud ja tahtele mitte alluvasse sfääri, mis asub tõelisusest väljaspool? Kui inimese uni ja unenäod on jälgitavad aparaatidega, siis miks väita, et need on vaid elu tähtsusetu kõrvalprodukt? Mis on päris? Meie keha hoiavad püsti luustik ja lihaskond, aga millele toetub me vaim? Kas leidub siin ilmas midagi, millele saame kindlad olla?
Kirka une tegelased elavad, nagu inimesed ikka, samaaegselt mitmes paigas: käegakatsutavas maailmas ja selles teises, mõtete, kujutluste ja unede omas. Kuni ühel heledal juunipäeval leiab ühes Tallinna suurettevõttes aset sündmus, mida ei oska seletada ei teadlased, lihtinimesed ega esoteerikud. Sündmus lõikub omal kombel kõigi nelja peategelase ellu, olgu siis otse või riivamisi. „Kirka une” tegelased ei piirdu füüsilise maailmaga, mulla ja kivi, liha ja luuga, nad tahavad rohkemat: miks mitte läbi hammustada mõni elu kihistus, mis seni avastamata, ja näha nähtamatut?