Mina, Raimo, 5. klass on ilustamata lugu koolielust „kooli kõige suurema päti“ silme ja kõnepruugi läbi. Tegelaste eneseväljendus, arusaam ümbritsevast jm on elust maha kirjutatud ning peegeldab antisotsiaalselt käituvate laste ängi ja kohanemisvalu, mida väljendatakse läbi ropendamise, allumatuse ja väljakutsuva käitumise.

Raimo pole hea poiss. Suurem osa tema sõnavarast on selline, et peenemad inimesed seda kuuldes minestavad. Kolme sõbra Artsi, Tauri ja Raimo tõttu kutsutaksegi Uue-Rootsivere kooli viiendikke pättide klassiks: nad saadavad õpetajad pikalt, direktoril pole mingit autoriteeti ja klassivenda kiusatakse ainult sellepärast, et „mis ta siis on selline“. Mida iganes Raimo koos oma sõpradega ka ette ei võtaks, on selge, et pahandus sellest tuleb.

Tundub, et kõik on alla andnud. Aga ühel päeval saabub kooli uus õpetaja ning Raimo ja tema sõprade elu pööratakse pea peale.