Krister Kivi ei ole tavaline reisikirjanik, kes kirjeldab oma lugudes võõraste maade looduse imesid ja arhitektide imelisi saavutusi. Sedagi on, aga vähe. Krister kirjeldab teistmoodi asju: veelompe Jakartas, ööklubide nukrust, üksildaste öiste toiduputkade väsinud kokki, imeliselt maitsvat tänavatoitu, mänguauto suuruseid prussakaid hotelliseinal, vihmaseid öiseid kiirteid ja tänavaid. Ta vaatab elu mujal justkui läbi filtri, kas võiks sinna nüüd või kunagi pikemalt pidama jääda, sest Krister mitte ei sõida sinna või tänna, vaid sõidab siit ära. Andekas inimene nagu ta on, oskab ta maalida väheste sõnadega suuri pilte. Kristeri lood on kas nukrad või naljakad, teinekord mõlemat.