Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.

See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.