Keegi ei tea mis toimub võru luules, eesti luules ent valitseb nüristav stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud kadjakad rüvetavad poeesia altarit. Üks nilbe luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Küündimatusel ei näi lõppu olevat, „Loomingus“ laamendavad maaemad, maaisad ja muu sarnane piinlik trään. Jälkus. Taidlus. Tühikargamine. Soometslus. Lõputu õud.

Kauksi Ülle on võru luule kuldajastu monument, koos Rooste, Ojaranna, Sauteri, Margo Vaino ja fs-ga hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone.