Sõdurid vastupanus – need olid kõik need, keda Wehrmacht algul omada ei tahtnud, keda natsionaalsotsialistid ei pidanud "väeteenistuse vääriliseks". Paljud neist olid põrandaalused võitlejad, kes olid režiimivastasuse tõttu vangis või koonduslaagrites. 1942. aastal aga, kui Saksamaa vallandatud sõda oli võtnud maailmasõja mõõtmed, langenuid oli sadu tuhandeid ja Saksa armeed hakkas aina enam pitsitama sõdurite põud, värvati kiiruga loodud trahvidiviisi isegi need, kes varem selleks ei kõlvanud. Natsiriigi mundrit pidid kandma ja trahvidiviisis sõtta minema need, kes olid võidelnud türannia vastu ja vabaduse eest. Natsionaalsotsialistlik diktatuur andis relvad kätte oma vihavaenlastele.

Natsidevastasest võitlusest need sõdurid siiski ei loobunud. Nad jätkasid oma võitlust kõikjal, kus võimalik, ja seda ka siis, kui seljas oli Wehrmachti munder. Raamat räägib kaheksa mehe loo ja seda meeste endi sõnadega.