Joanna Ellmanni luules algavad lood aistingust või vaatepildist, mida võib seostada reaalsusega, kuid kanduvad edasi teistesse kummalistesse, hämmastavatesse maailmadesse, kuhu lugeja ilma teejuhita ei pääse. Läbi aukude taevas ja pragude metsas, sukeldudes vette või vajudes sohu saab rännata võõrasse linna, kohtuda selle elanikega, jälgida nende elukulgu ning naasta meie maailma, mida näib valitsevat must, tuhka külvav mägi – taevast maa südamikuga ühendav sild. Luulekogu on nagu eksootilise, vähe uuritud piirkonna reisijuht, värvikas ja selgesõnaline juhend selle kohta, kuidas liikuda ühest maailmast teise ning mida sealpool tähele panna.