Kui minna inimkonna arengus aastatuhandeid tagasi, näeme, et suurel osal inimestest puudus võime mõelda mõistetega, abstraktselt. Kogu nende maailmamõistmine oli rüütatud piltidesse ning neil oli hoopis teistsugune teadvus. Nad tajusid meeltele avatud maailma taga olevaid vaimseid olevusi kui reaalsusi. Seda teadvust nimetatakse selgeltnägevaks teadvuseks ja maailma, mida nähti, vaimseks maailmaks. Seesugune teadvus oli olemas kõikidel rahvastel ja seda väljendavad piltlikud kujundid kõikvõimalikes müütides, eepostes, saagades, muistendites ja muinasjuttudes. Need liigutavad meid tänapäevani ja panevad kunstnikke ikka ja jälle sellest iidsest pildikeelest lõputult inspiratsiooni ammutama. Pikkamööda selgeltnägemise võime, millest iidne pildikeel on sündinud, kadus ja asendus iseseisvate tarkusjõududega, omaenese mõtlemisvõimega.

Mütoloogia pildikeel on olnud alati suurte tarkuste väljaütleja. Nii väljendab muinasjuttudes esinev kuningapoeg inimese mina, kes omale naist otsides kõrgemat hingearengut ihkab. Vaenelaps on aga vaimsest kodust ilma jäänud, oma taevased abistajad kaotanud inimhinge pilt, kes kurja perenaist, mateeriat teenima peab jne. Kui läheneda eesti eeposele „Kalevipoeg" selliste mõtete kaudu, võib leida sealt inimese sisemise hingearengu ja ka teatud inimkondliku ajajärgu arengu pilte. Kalevipoeg, eepost läbiva tegelaskujuna, on inimese hingekeskuse, tema mina piltkuju. Kõik sündmused kirjeldavad mina arengu üldinimlikke protsesse.

Meie, tänapäeva inimestel on võimalus eepos „Kalevipoeg" lahti mõtestada ja selle silmapaistvaid tarkusi tundma õppida. Ehk aitavad need meid ka tänapäevases maailmas orienteeruda ja annavad julgust tõe nimel tegutseda.