Jennifer Moss on läbipõlemise temaatikaga tegelenud aastaid; eriti laiaks paisus selle kõlapind aga 2020. aastal, kui tuli ilmsiks, et lisaks COVID-19le on ka vaimse tervise probleemid rahvusvahelise epideemia mõõtmed võtnud. Selgus, et väga suur osa elanikkonnast on kurnatud, tööst vaimselt eemaldunud ning nende tööjõudlus on vähenenud. Mure ei puuduta mitte üht-kaht eluala, vaid on valdkondadeülene. Kõik saab küll alguse töölt, aga kandub kiiresti edasi ka elu teistesse sfääridesse. Käes on aeg läbipõlemine ümber mõtestada ja sellele üdini organisatsioonilisele probleemile lahendusi otsida.

Moss selgitab raamatus lähemalt, mis on läbipõlemise juurpõhjused, päästikud ja tagajärjed ning kuidas sellele tõhusalt vastu astuda. Üllataval kombel on kõik tingitud välistest teguritest ‒ kehvad kokkulepped ja süstemaatilised sotsiaalsed probleemid töökohal jne ‒ ja näiteks palju kiidetud enesehool ei ole õige tee läbipõlemise vältimiseks, vaid lisab töötaja nimekirja veel ühe soovimatu lisakohustuse. Samamoodi ei pruugi töötajal olla võimalik öelda rohkem „ei“, nagu sageli soovitatakse. Üksikisikule vastutuse panemise asemel on abiks hoopis töötajate heaollu panustamine: ettevõtlushügieeni korrastamine, motivaatorite leidmine, kommunikatsiooni parandamine, turvatunde leidmine ja empaatiline juhtimine. Autor pakub nii töötajatele kui ka nende juhtidele välja tehnikaid ja praktilisi harjutusi, kuidas ületöötamist ära tunda ja ennetada, eluterve ja toetava töökeskkonnani jõuda ning seeläbi iseend ja oma tööd paremini mõtestada ja väärtustada.