„Karakterite kaudu, kes võivad, aga ei pruugi olla autori eri aspektid, kogeme rutiini takerduvat argielu ja selle torme. Lugejat tabab déjà-vu – jah, see on juhtunud ka minuga! –, kuigi Jaanimäe kirjeldatavas pole midagi ootuspärast. Argisituatsioonide taga ja pealispinna all toimuvad teadvusenihked puudutavad meie sisemaailma, tekitades unenäolise tunde – saame teada oma olemise põhjuse, mõõta selle sügavust (või madalust), sest meil on selleks uued vahendid.”
Piret Bristol „Jaanimägi elab sisse erinevatesse rollidesse, püüab pugeda teda huvitama hakanud inimese nahka või mängida usutavalt lahti (psühholoogilisi) kujutlusmaailmu. Mis ongi hea proosakirjanduse eelduseks.”
Peeter Sauter