Lääkärin omakohtainen tarina masennuksesta selviämisestä. Kirjassa pureudutaan masennuksen syihin, niin lääketieteellisellä kuin henkilökohtaisella tasolla.

Tartu ülikoolis arstiks õppinud Matti J. Peura tahtis saada professionaalseks muusikuks. Tegelikult sai temast siiski arst ja arstina töötab ta ka praegu. Aga mitte enam kirurgina.
„Ma olin alati kannatanud tohutu ebakindluse all. Ma ei usaldanud ennast ega oma võimeid. Tundsin, et ma ei ole õieti milleski tugev ega piisav. Seda ekslikku mõttemudelit suutsin ma parandada alles aastaid hiljem teraapias, kuhu läbipõlemine ja depressioonihood mind lõpuks viisid. Ma ei suutnud olla enda vastu aus ja vaatasin ennast läbi moonutavate prillide ning kui ma kirurgiks õppisin, maksis see mulle karmilt kätte. Minu ebakindlus viis selleni, et pidin hiljem kirurgikarjäärist loobuma. Operatsioonihirm ja ebakindlus koos madala enesehinnanguga on arstitöös väga halb kombinatsioon. Räägin oma lugu põhjusel, et teistel oleks minu loost abi. Kuna arstil on vaimse tervise hoidmisest rohkem teadmisi kui tavakodanikul, siis oskasin ennast depressiooniprotsessis rohkem ka jälgida ning aidata.“

Lugeja käes olevas raamatus tutvustab dr Peura enda depressioonist jagusaamise meetodit, mille abil suudab igaüks ise oma nõrgad kohad ära tunda, hirmudest võitu saada ja tervise poole suunduda.

Muide, dr Peura unistus saada muusikuks täitus samuti. Koos eestlastest sõpradega möllas ansambel Popidiot lavadel ning noppis 2010. aasta muusikaauhindade galal neli võitu.