Ma vaatan läbi rukkikõrte:
mööda männimetsa tuleb inimene, piimakann käes.
Minu vaatekohast
on mändide ja rukki varred ühtmoodi haprad.
Ja ometi hoiavad nad
tasakaalus taevast ja maad.

Astrid Ivask (1926–2015), 20. sajandi tuntumaid ja armastatumaid läti poetesse, elas suure osa oma elust emigratsioonis. 2001. aastal Riiga naastes oli luuletaja üks olulisemaid tegevusi Eesti–Läti kultuurisuhete hoidmine.

1966. aastal luulekoguga „Järve ristsed” kirjandusse tulnud Astrid Ivaskilt on ilmunud üle tosina luuleraamatu. Ta on kirjutanud ka lüroeepilisi reisikirju ja esseid ning tõlkinud välisläti kirjandusajakirjadele luulet kuuest keelest. Astrid Ivaski enda luulet iseloomustab soe lüürilisus ja filigraanne maailmataju. Teisalt on tema värssides adutav võimas monumentaalsus ning idamaine elutunnetus. Luuletajat inspireerinud teemadering on avar: võiks öelda, et Astrid Ivaski luule teemaks on kogu maailm, kuid ometi on see ehe läti kirjandus. Mitmed A. Ivaski paguluses ilmunud raamatud on pälvinud väärikaid välisläti kirjandusauhindu. 2001. aastal anti talle Läti Vabariigi kõrgeim autasu, Kolme Tähe orden, 2007. aastal tunnustas Eesti Vabariik tema tegevust Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Eesti keeles on Astrid Ivaskilt varem ilmunud proosaluulekogu „Leiud” (Loomingu Raamatukogu 1996, nr 18.) Ita Saksa tõlkes ning valikluulekogu „Rändav järv”, mis sisaldab ühtede ja samade kaante vahel nii Ivar Ivaski kui ka Astrid Ivaski luulet (EKSA, 2002), tõlkijaiks Marie Under, Ivar Ivask, Viiu Härm, Livia Viitol.