„Küllap oleksin ma võinud koostada Louis’ mõtte­katketest terve raamatu, mida suutnuks mõista ainult sellised vaimud, kes on harjunud kummarduma üle kuristiku serva, lootes silmata selle põhja. Selle vägeva aju elu, mis ilmselt oli hakanud igast küljest murenenud otsekui liiga suur impeerium, rullunuks seal lahti jutustusena selle olendi nägemustest, kellele sai saatuslikuks kas ülemäärane jõud või hoopis nõrkus.“
Nii sõnab jutustaja käesoleva kogumiku tugevaima teose, „Louis Lambert’i“ lõpus. Selle kujuteldava raamatu asemel kirjutab Balzac otsekui kompro­missiks kolm igati loetavat, „ohutut“, ent ometi sügavalt sisendusjõulist jutustust. Eesti keeles suuremalt jaolt nõukogude ajal ilmunud „Inimliku komöödia“ tõlgete hulka neid kolme arusaadavatel põhjustel ei kaasatud. Ometi avavad need eri tegelaste kaudu autori filosoofilisi ja religioosseid hoiakuid paremini ja isiklikumalt kui ta paljudki tuntumad teosed.

– Anti Saar