Pühalt Maalt Iisraelist alguse saanud usurännak, mis kulges läbi Rooma, jõudis viimaks välja Patmosele. Sellel Egeuse mere saarel anti Johannesele ilmutus, kus Piibel vaatab nägemuste ja ettekuulutuste kaudu iseendast kaugemale. Vaevalt ükski muu Uue Testamendi raamat, kui neli evangeeliumi välja arvata, on võlunud ja inspireerinud oma lugejaid nagu Johannese ilmutusraamat. Patmos aga seondub idakristliku alaga, mis alguses koondus Efesose ümber, seejärel kandus sealt edasi Konstantinoopolisse (Istanbuli) ja Ida-Euroopasse. Ortodoksset pärimust õpitakse tänapäeval tundma ka läänemaailmas.

Ilmutusraamat võtab luubi alla maailma ajaloo, avades seda tuleviku ja igaviku suunas, tõstes lugejate pilgu lahti maa pealt ja näidates, et taevases juhtimises on kõik kindlalt Jumala kätes. Hoolimata kurjuse rünnakutest mitmesuguste „metsaliste” maskide all, on kurjal viimselt lõpp. Otsekui kaleidoskoobis kerkivad esile aina erinevad mustrid ning lavale astuvad uued kujud, kes esitatut täiendavad, kannavad sarnaseid rõivaid ja kulgevad spiraalitaolise keerdumisena lõpu suunas, kus viimselt muudetakse kõik. Ühtlasi meenutab Ilmutusraamat, et leigest armastusest ei piisa. Meid päästab ainult tõsine usk ja armastus.

Viimaks jõuab usurändur tagasi Pühale Maale, mõtiskleb Jeesuse hauakiriku taevase tule üle, imede võimalikkuse, usu ja kahtlemise üle.