Rändajad on alati kas minemas või tulemas, nad vajavad ulualust ja kehakosutust. Nii on alati ka pärast sõdu, küüditamisi ja muid hävitustöid võrsunud esimestena tuhast just võõrastemajad ja söögikohad.

Pikkamööda hakkasid neist lihtsatest kostikohtadest välja kasvama hotellid ja restoranid, pagaripoekestest ja veinikeldritest said kohvikud ja teemajad.

Kuidas kohvipoekesed „tõelisteks Tartu vaimu pesadeks” kujunesid, kes olid restoranide ja lokaalide kunded, mida nad sõid-jõid ja kui kombekalt end üleval pidasid, saab lugeda Heili Reinarti põhjalikust ülevaatest, mida illustreerib üle 100 arhiivifoto.