Selle raamatu 24 peatükist on igaüks omamoodi sõjaromaan. Samas on see koletisliku agressiooni poolt põhjustatud Ukraina ja Vene inimeste traagiliste elusaatuste kroonika – need on tõestisündinud lood. Autor kohtus kõikide tegelastega, esimese ja viimasega Eesti piiril, teistega Ukraina ja Venemaa linnades ning muudes asulates, intervjueeris põgenikke Saksamaal, Poolas, Itaalias ja mujal ning talletas kuuldu masendavatesse, oma lihtsuses vapustavatesse kirjeldustesse.

Kuigi sõjapõgenikud on leidnud kodu ka mitmes välisriigis, kus neid püütakse järjele aidata, ei pääse ükski neist hinge purevast kurbusest, teadmatusest, missuguseks kujuneb nende endi ja kodumaa saatus.

Raamat avab valusalt perspektiivi, mida tähendab metslase võimuses elamine. Ometigi heiastub pealkirjas lootus, soov, et saatus viiks minema vaevatute mure, et pimeduse varjust koidaks lootusekiir, mida kannatanud kogu hingest ihaldavad.


Jõe äärde sammud sean,
vetevoolu hoogsat vaatan.
Kanna kaasa mu mure,
jõgi kiire, endaga...

(Vene ballaad)