Michelangelo elul olid kolossaalsed mõõtmed. 31-aastasena peeti teda Itaalia parimaks kunstnikuks; ammu enne seda, kui ta ligi 90-aastasena suri, oli laialt levinud arvamus, et ta on kõigi aegade suurim skulptor või maalikunstnik (tema vaenlaste meelest aga ülbe, tahumatu, petisest ihnuskoi). Aastakümneid töötas ta Euroopa igimuutuvas sündmuskeskmes, ajal kui liiguti renessansiajastust vastureformatsiooni. Tema teoste kohta, mille hulka kuuluvad Sixtuse kabeli laemaaling, „Viimne kohtupäev” kabeli altariseinal ja marmorist hiiglane Taavet, saab harva öelda, et need on väikesed või kergesti teostatavad. Nagu antiikmütoloogia kangelastel – näiteks Heraklesel, kelle kuju tegi Michelangelo noorpõlves –, oli ka tema elu täis jõukatsumisi ja vaevu. Martin Gayford on oma raamatus kirjeldanud, mis tunne oli olla Michelangelo ning kuidas muutis Michelangelo jäädavalt meie ettekujutust selle kohta, milline võib olla üks kunstnik.