„Vilniuse pokkerit“ võib pidada Nõukogude ajastust vabanemise ja loomingulise vabaduse teerajajaks, Nõukogude süsteemi pehastumise kriitikaks. Džäss, arhitektuur, kunst, linnainimeste antropoloogia ja mitmekultuurilisus on vaid osa teemasid, mida neljast osast koosnev romaan käsitleb. Vaba- ja avameelselt kirjeldatakse Leedu ajaloo ja leedulase vaimuelu valusaid küsimusi.

Autentsed sündmused põimuvad uskumatute olukordadega ning kohati muutub jutustus täielikuks fantasmagooriaks, mille on dikteerinud tegelaste üleerutunud psüühika. Oma rafineeritud moel püüab autor kujutada Vilniust kui tervet maailma, tõeline Vilnius esineb üheaegselt nii kummitus- kui ka unistuslinnana.

Romaan Vilniusest on kui keeruline ja mitmekihiline pokkerimäng. Pokkerilauas tohib spekuleerida, riskida ja teisi mängijaid petta. Ent pole võimalik teada, millised kaardid on teistel mängijatel. Kui kõigi teiste kaardid on teada, ei jää pokkerimängust midagi järele ning saab vaid pasjanssi laduda.