Raamat „Tavalised aktsiad, tavatud kasumid ning teisi tekste“ on läbi aegade üks suurimaid investeerimismenukeid, mida on enamus edukaid investoreid vähemalt korra lehitsenud. Aastaid on see olnud piibliks ka neile õnnelikele, kes on läbi trüginud Stanfordi ärikooli tihedast sõelast, et sealses magistriõppes investeerimismaailma peensusi tudeerida.

Raamat toetub viisteistkümnele fundamentaalsele näitajale, mille abil oma investeerimisotsuseid langetada. Need töötavad nii kasvu- kui ka väärtusaktsiate, nii suurettevõtete kui ka väikese turukapitalisatsiooniga firmade puhul. Võtmekohaks on keskenduda infole, mida kliendid, konkurendid ja tarnijad jagavad, sest ühelgi neist pole vähimatki põhjust sellele ettevõttele läbi roosade prillide otsa vaadata.

Eksperdid on veendunud, et kui investorid oleksid Fisheri põhimõtteid järginud, poleks 2000.–2002. aasta karuturu skandaalseid aktsiatehinguid toimunud. Investorid oleksid siis ülehinnatud ja ilma reaalse sisuta nn 95% klubi lihtsalt läbi näinud. Enamikel tehnoloogiaaktsiatel polnud mingit tegelikku müügijõudu, kasumimarginaali, isegi mitte plaani, kuidas kasumini jõuda, rääkimata selle kasvatamisest. Valdaval osal puudus ka fundamentaalne teadus- ja arendustegevus, samuti võimekus ilma lõputute kapitalisüstideta pinnal püsida. Nende ettevõtete jaoks olid enam kui pooled Fisheri viieteistkümnest punktist ületamatud, ent ometi ei pidurdanud see investoreid.

Mida rohkem Fisheri põhimõtteid ning õppetunde analüüsida, seda rohkem need investori elu rikastavad. „Tavalised aktsiad, tavatud kasumid ning teisi tekste“ on raamat, mida tasub ilma igasuguse häbita korduvalt ette võtta.