Romaan „Hariton Naganovi surm ja ajatus” räägib Tallinna kultuurielu lähiminevikust. Sellest, kuidas elasid ja millega tegelesid kohalikud vene (pseudo)haritlased ja (pseudo)boheemlased tormilistel 1990ndatel.
Hariton Naganov oli ajastu võrdkuju. Mees, kes jättis jälje kõigele sellele, mida on tänapäeval moodne nimetada eestivene kultuuriks. Kui uue aastatuhande saabudes Hariton Naganov ootamatult suri, ei osanud tagantjärele keegi enam öelda, mis mees ta õigupoolest oli. Mida ta mõtles? Mida talle teha meeldis? Või millega üldse elatist teenis? Küll aga teati ja mäletati hästi tema vastupandamatut sarmi, tänu millele koondusid tema ümber kõik ajastu säravamad tegelinskid.

Romaani nimetu jutustaja süüvib salapärase varalahkunu ellu ja otsib üles mehe vanad kamraadid ja kallimad, et nende abil loosse selgust tuua. Ühel hetkel tuleb aga jutustajal nentida, et vastuste asemel leiab ta üksnes uusi küsimusi. Varsti pole kindel seegi, kas Hariton Naganov üldse lavalt lahkunud on.

Tasapisi koorub mälestuste raamatust välja kelmiromaan, kus pole tagasi hoitud ei absurdi ega (enese)irooniaga.
P. I. Filimonov (snd 1975) on eestivene luuletaja ja prosaist. Ta on õppinud Tallinna ülikoolis inglise filoloogiat ja lisaks luulele ja proosale kirjutab ta ka näidendeid ning esseistikat. Filimonovilt on ilmunud üks jutukogu, neli luulekogu ja romaanid „Mitteekleudilise geomeetria tsoon“ (Kite, 2010), „Thalassa! Thalassa!“ (Varrak, 2013) ja „Laulis, kuni kõik lõppes“ (Varrak, 2016). 2007. aastal sai ta oma esimese avaldatud luulekoguga aasta parima venekeelse teose Eesti Kultuurkapitali preemia.