Uuriv ajakirjanik Bryan Denson jutustab oma raamatus „Spiooni poeg“ tõestisündinud loo Nicholsonidest – isast ja pojast, kes reetsid oma riigi, müües riiklikke saladusi Venemaale.

Jim Nicholson oli kogenud CIA luureohvitser. Tema päevad möödusid, õpetades välja uusi luurajaid CIA salajases õppekeskuses, Farmis. Õhtuti oli ta aga tubli üksikisa, kellele meeldis oma lastega aega veeta. Kuid Nicholson elas topeltelu. Rohkem kui kahe aasta jooksul kohtus ta saladuskatte all Venemaa Föderatsiooni välisluureteenistusega ja andis neile üle salastatud dokumente. 1997. aastal sai Nicholsonist kõige kõrgema auastmega CIA ohvitser, kes iial spionaaži eest vahistatud. Tema topeltelu ei lõppenud aga sellega. Olles föderaalvangla trellide taga, valmistas Nicholson ette isikut, kes sobiks kõige paremini tema mantlipärijaks – oma poega Nathanit. Depressioonis Nathan nägi venelastele vanglast sõnumite smugeldamises võimalust oma isa aidata, aimamata, et reedab oma riigi.

„Spiooni poeg“ on tempokas ja põnev lugu, mis viib lugejad FBI ja CIA salajastesse koosolekuruumidesse ning heidab valgust rahvusvahelistele närvikõditavatele kass ja hiire mängudele. See on lugu perekonnast, kes hoolimata kõigest püüab kokku hoida, aga samuti sellest, kuidas egoism, ahnus ja eneseimetlus võivad ohvrialtarile viia ka oma poja.