Teda nimetati Kremli võluriks, Putini Rasputiniks. Salapärane Vadim Baranov oli telerežissöör ja -produtsent, enne kui temast sai Vladimir Putini hall kardinal. Kuid ühel päeval oli Baranov kadunud; lühike noot Kremlist andis teada Vene Föderatsiooni presidendi poliitilise nõuniku erruminekust. Pärast tema lahkumist „Tsaari” poliitilise nõuniku kohalt hakkasid tema isikut ümbritsema kõikvõimalikud kuulujutud, mille puhul keegi ei osanud eristada tõde valest. Kuni selle õhtuni, kui ta otsustab rääkida oma loo lääne üliõpilasele, kellega jagab kiindumust vene ulmekirjanikku Jevgeni Zamjatinisse.

Romaan viib meid Venemaa võimukoridoride rägastikku, kus Putini lähikondlased ja oligarhid võitlevad halastamatult oma positsiooni pärast ja kus Vadim Baranovil õnnestub muuta kogu riik poliitilise tsirkuse areeniks. Vadimi ei ahvatle võim, vaid pigem mängu ilu, kuni ajani, mil ta tunneb, et on jäänud kinni kiskjalikku süsteemi, mida on ise aidanud ehitada.

„Kremli võlur” on võimas romaan Putini võimuletulekust, Venemaa ärapöördumisest hetkeks terendanud võimalusest asuda demokraatia teele ning samas mõtisklus võimu olemusest üldiselt.