Graafiline romaan „Brüsel“ on kafkalik lugu linnaehitusest sarjast „Varjatud linnad“ („Les Cités obscures“), autoriks François Schuiten ja Benoît Peeters. „Brüsel“ ilmus Castermani kirjastuses prantsuskeelsena 1992. aastal ja käsitleb tegelaste isiklike sündmuste kõrval linnaplaneerimises tundlikke teemasid nagu ajalooliselt väljakujunenud linnaruumi uuendamine.

Prantsuskeelse teose avaldamine eesti keeles on jätk Eesti Arhitektuurimuuseumis 2020. aastal samade autorite teose „La fiévre d’Urbicande“ („Segadus Urbicande´is“) eesti keeles ilmumisele, mis saatis autorite loomingule pühendatud näitust.

„Brüsel“ käsitleb linnaruumilisi arenguid ning konflikti vana ja uue vahel, tutvustades nii arhitektuuris 1970. aastatel käibele läinud brüsseliseerumise mõistet visuaalse loo abil. „Brüseli“ sisu sai inspiratsiooni 1960.–1970. aastate Brüsselist, kus gentrifikatsiooni läbinud piirkondadesse asuti kergekäeliselt rajama moodsaid kõrghooneid. Näiteks tekitas poleemikat Victor Horta silmapaistva 19. sajandi lõpust pärineva rahvamaja ehk Maison du Peuple’i lammutamine ja selle asemele kõrghoone püstitamine.

Kultuurkapital toetas raamatu trükikulu katmist, tõlkimisele ja kujundamisele panid õla alla Vallooni-Brüsseli Föderatsioon ning Eesti Kultuuriministeerium.