Kuidas meie koduaiad on kujunenud? Kas seal on midagi tõeliselt eestilikku? Miks kasvab maakodu juures ikka mõni põlispuu ja kunagisi kodukohti märgivad kuuse- ja sirelihekid? Kuidas jõudsid aeda vanad armsad talulilled ja paremad viljapuu- jm sordid? Kes on aedade kujunemist mõjutanud?
Aiandust on meil küll uuritud valdkonniti, kuid seni puudus ülevaade koduaedade arengust ehk siis „Eesti aia ajalugu“. Oma töö kõrvalt Eesti Vabaõhumuuseumis ongi Anneli Banner just seda uurinud, keskendudes ajajärgule XIX sajandi teine pool kuni 1980ndad.
Teema on väga oluline, sest koduaedadesse on kätketud varasemate põlvede püüdlused ja unistused, aiad on kultuurikandjad. Viljapuu- ja iluaedu hakkasid rajama pärisperemeesteks saanud talupojad. Aiavili andis lisasissetulekut. Ärkamisajal kuulus aed juba eduka kodu juurde, sõjaeelses Eesti Vabariigis suunasid aiakujundust rahvuslik uhkus ja kodukaunistamisliikumine. Nõukogude ajal sai õueaiamaal või aianduskooperatiivi krundil tunda end peremehena oma maal. Need kõik on meie koduaia arenguloo eri tahud. Autor vaatab, kuidas majanduslikud ja poliitilised olud ning aiapidaja varanduslik ja sotsiaalne seisund on meie aedade ilmet muutnud ja mida on aed inimestele tähendanud. Lisaks trükis ilmunud allikatele on Anneli Banner kirjutades kasutanud mitmete muuseumide ja arhiivide materjale ning välitöödel kogutud teavet.

Anneli Banner (s 1967) on lõpetanud Tartu Ülikooli botaanikuna (1993). EPMÜ aianduse instituudis lõpetas ta magistriõppe 1997. aastal. Alates 1998 töötab Eesti Vabaõhumuuseumis, ametinimesid on tal seal olnud mitu: aednik, aiakuraator, püsinäituse kuraator. Ta on korraldanud pärandit väärtustavaid aiapäevi ning tema hoole all on muuseumi talude juurde rajatud ajastukohaseid aianurki. 2018. aastal kaitses ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas kultuurikorralduse erialal magistritöö "Muuseumiaiandus – sild minevikust tänapäeva. Aiapärandi hoidmise, eksponeerimise ja vahendamise võimalused Eesti muuseumides".