Boriss Baljasnõid lugedes meenub Igor Severjanin – küll üpris kaudselt, kuid siiski on kokkupuutepunkte. Severjanin põgenes Eestisse revolutsiooni eest, tundis end siis üksildasena, käis kalal Virumaa järvedel, luuletas loodusest. Borissil on teised põhjused, miks ta siia asus, kuid mõlema värssidest õhkub sedasama eestimaalaseks olemise raskust.
Boriss Baljasnõi astub vene luule traditsioonilist rada, head sissesõidetud teed pidi. Need on mõtlikud, asjalikud ja looduslähedased luuletused, mis meie nüüdisoludes, kus poeedid on loodusele selja pööranud, on iseenesest juba saavutus. Boriss ei ürita oma kujunditega lugejat vapustada, põrutada, uimaseks virutada, vaid kujutab omal rahulikul, isegi muhedal viisil, mida ta näeb ja tunneb, südames olemasolu valu. Aastatega on tema luule- ja ka maailmapilt liikunud selginemise ja süvenemise suunas.