“Nad elasid künkajärve kaldal leebet, pea täiuslikku elu, loodusega tasakaalus ja kõikvõimsaina. Kui tahtsid, vabastasid puud nimede ja raamatute kütkest luhale lippama, kui sattus, jalutas keegi üle järve koju. Asju oli vähe, sõprust ja vabadust küllaga. Värihein toetas taevast, tornitipus õitses sõnajalg, järvele meeldis kuulata regilaule. Või mõrkjamalt mõikavat lektüüri?

Ilm oli rõõmus, hinged kasvasid loovuses, taju ja mõistmine arenesid ehk õigegi peenekoeliseks. Nõlval õitsesid mtü-d ja armastus, tähepoisi kaasa Salme jälgis toimuvat heal pilgul. Kuni ... keelekomistus, trikiviga muutis kõik. Või komistas keel siis, kui ilmaparandus oli juba valesse suunda läinud? Igatahes leebus, loovus ja vesijooksik tummusid uttu. Naljatada sai pärastki. Miks mitte narritada muistendiraamatuga imagoeksperti - kui too järves ujuks, põgeneks järv piksepilve sees, must härg ees. Aga ... kui ühel ööl järv lähebki?
Ja nüüd - mida teha, et maailm tagasi saada?