Paula, Judith, Brida, Malika ja Jorinde on üles kasvanud Saksa DV-s. Nüüd, pärast rahumeelset revolutsiooni, tahavad nad kõike, saavad palju, kuid ikka veel torgib neid naiserolli okas: kas naine peab meeldima? Kas ta peab olema vastutulelik? Kas üksiolemine on valikuvõimalus või saab tõeline naine olla vaid siis, kui sul on mees ja pere?
Paula tutvub ühel palaval suveõhtul oma tulevase mehega. Nad saavad lapse, kuid laps sureb ja piiritu lein kisub kõik endaga kaasa. Judith, edukas arst, kultuurne naine, otsib kaudseid teid mööda meest, kellega koos elada. Siis jääb ta rasedaks ja teeb salaja abordi. Brida on kirjanik ja kurnab end, rabeledes armastuse vahel oma laste vastu ja seesmise vajaduse vahel kirjutada. Malika oli teismelisena paljutõotav noor viiuldaja, kuid tema lootus suurele karjäärile kustub samamoodi kui lootus saada oma pere ja lapsed, kui mees ta maha jätab. Ent siis tuleb mängu Jorinde, Malika noorem õde, kellel on kõik see, mida Malikal ei ole. Ta teeb õele ennekuulmatu pakkumise.

Daniela Krien (snd 1975) õppis Leipzigis kultuuri- ja meediateadusi. Alates 2010. aastast on ta vabakutseline kirjanik, 2011 ilmus tema romaan „Millalgi räägime kõik üksteisele ära”, mis on tõlgitud neljateistkümnesse keelde. Tema jutukogu „Muldental” (2014) sai 2015. aastal Nicolaus Borni debüüdiauhinna.