Meditsiinihariduse ülemaailmne arengustrateegia rõhutab järgmist: inimorganismi struktuure ja funktsioone molekulaartasemel käsitlevad meditsiini alusteadused ja kliinilised ained peavad integreeruma. Toonitatakse, et haiguste seisukohalt on oluline organismi struktuuri- ja funktsioonihäirete selgitamine/uurimine molekulaar- ja rakutasemel (abnormal structure and function = human disease) ja tõenduspõhine meditsiin (evidence based medicine). Biomolekulide ehituse ja biofunktsioonide, nende metabolismi ja funktsioonihäirete selgitamine ongi meditsiinilise biokeemia ülesanne.
Meditsiinilise biokeemia tähtsus meditsiini teiste teadusharude (füsioloogia, farmakoloogia, farmaatsia, immunoloogia, endokrinoloogia jt) arengus suureneb. Nüüdisbiokeemia tase võimaldab alusmeditsiini põhiprotsesside (rakkude diferentseerumine, kantserogenees, närvitegevus, mälu, immuunsus, apoptoos, biomembraanide funktsioneerimine, pärilikud haigused jne) molekulaaraluste uurimise kaudu jõuda kliinilise praktika jaoks uute võimaluste väljaarendamisele.
Meditsiinilise biokeemia baasteadmiste omandamise protsess peab arendama biokeemilis-kliinilist mõtlemist. Vaid siis rajab tulevane meedik põhitõdede süsteemse omandamisega baasi nii meditsiinilise biokeemia teadmiste ja oskuste rakendamiseks praktilises tegevuses kui ka uute teadmiste ja oskuste süsteemseks omandamiseks elukestva täiendamise käigus. Selleks on hädavajalik originaalsete meditsiinikesksete õpikute ja monograafiate loomine. Pikaajalised arstiteaduskonnas õpetamise kogemused lubasidki 1994. aastal alustada spetsiaalväljaannetega TÜ Arstiteaduskonna Biokeemia Instituudi üldprojekti "Meditsiiniline biokeemia" raames. Projekti avaraamatuks oli monograafia "Oksüdatiivne stress ja antioksüdantravi". Nii selle kui ka teiste raamatute kohta saab informatsiooni Biokeemia Instituudi koduleheküljelt (http://biomedicum.ut.ee/arbk/).
Käesolev raamat on meie eelmiste meditsiinilise biokeemia õpikute edasiarendus. Teda iseloomustavad selgelt kliiniline orientatsioon ja analüüsiinfo inimorganismi-põhisus, st on välditud in vitro faktide ja loomkatsete tulemuste suvaline inkorporeerimine (kahjuks üsnagi levinud!) inimorganismi metabolismi ja funktsioneerimise käsitlusse.