„Taat sulges igaveseks silmad, kujundlikult andis tagasi oma võtmed. Leinast murtud vanaema jäi üksi. Ja jäi üksi majaga, mis tal üle jõu käis. See ei ole ainult minu vanaema saatus. Eestis on sadu, võib-olla tuhandeid maju, milles elavad üksikud vanad naised. Nende jõud ega oskused ei käi majadest üle. Pagana mehed! Surevad enne ja jätavad lesed silmitsi võimatute valikutega.“

Selles kohas asub tegutsema Tuuli, kes ehitusest mitte midagi teades võtab käsile pea saja-aastase maja täieliku rekonstrueerimise. Tema ees seisvale ülesandele lisavad pinget rahanappus, riikliku Kredexi toetuse peale surutud pöörane ehitustempo ja ogarad bürokraatianõuded. Peategelase tee ristub ennast täis ametnike, igat masti töömeestega ja ühe vana meremehega, kellest saab tema ihuehitaja. Iroonilise ehitussaaga kõrval ootab lugejat kurb-poeetiline tagasivaade peategelase pere ja maja ajaloole, mis visandab tegelikult sadade Eesti maakohtades lagunevate majade ühise loo.