Raamatus leiab 17 Laitsega seonduvat legendi, nende hulgas sellised pärimuspärlid nagu „Laitse Roos“, „Laitse talli kummitused“, „Laise valge neitsi“, „Miks Laitsest linna ei saanud“, „Tsaar Peeter Laitses“, „Reomägi“, „Otsa näkiauk“, „Munga needus“, „Kuri ema“ jt. Legendid jutustavad kaunitest tunnetest, neis kohtab ilu ja elurõõmu, aga ka kirjeldamatut kurjust ja sõnumeid teispoolsusest. Kõike seda vürtsitavad naerutavad naljad. Laitse legendides tegutsevad kaunitarid ja rüütlid, kurjamid ja pühakuid, oma osa on rõõmsal ja vallatul rahval, kes teab, et vaid armastus annab elule õige hoo ning tõeline ajalugu sünnib aidalakas heintel vallatledes.

Raamat ei pretendeeri adekvaatsele ajalookäsitlusele, pigem kruvitakse üles põnevust ja muiatakse väljakujunenud stereotüüpide üle.