Endine prokurör Ahto Rand satub kokku vana koolivenna Artjomiga, kes kuulus kunagi kurikuulsasse Punase tänava poiste kampa. Kohtumisest saab Ahtole pöördepunkt ‒ ta otsustab oma elu jälle rööpasse seada. Kuid öösel Artjom tapetakse. Ahto tunneb end Artjomi ees tänuvõlglasena ja otsustab tõe välja selgitada. Selgub, et kooliaegsed sõbrad on kogu elu kokku hoidnud ja üritanud end paremale järjele upitada.
„Vana kahekordne puumaja krigises, justkui haletseks oma viimase elaniku hukku. Möödasõitva auto tuled vilksasid puruks löödud akendest sisse ja joonistasid verepritsmetega määrdunud seinale heleda kaare ning kadusid taas. Ahto avastas, et hoiab kramplikult pead õlgade vahel ja hinge kinni. Ei-ei, nad ei tulnud tema järele, see ei ole politsei. Tal on küll endal rohkelt probleeme, aga siin on Artjom ja vaene Artjom on surnud ning tahab Ahto või ei taha: see läheb talle korda, sest see neetud Artjom otsustas tema vastu kena olla siis, kui ta uskus, et mitte keegi enam ei vaevuks.“
