“Tuumaenergia on inimlik ülbus, nagu soov praadida päikesel peekonit.”
26. aprilli öösel 1986. aastal plahvatas Tšernobõli tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor. Ingrid Storholmen oli tollal 10-aastane. Tugevasti sai kahjustada ka tema kodukant Kesk-Norras ning see mälestus jäi teda saatma kogu eluks.
“Tšernobõli jutustused” käsitleb Tšernobõli katastroofi mõju, sellele järgnenud mälestusi ja traumat, selle kirjutamisel on kasutatud dokumentaalset materjali. Autori sõnul ajendas teda see, et talle näis, et inimesed hakkavad toimunut unustama. Nii ongi ta jäädvustanud mürgised vihmasajud ja metallimaitsega joogivee. Saastunud toidu ja reostatud maapinna, kus enam kunagi midagi ei kasva. Katkenud saatused ja painava aeglusega kustuva elulootuse. See raamat on mälestusmärk neile, kes üleöö kaotasid kõik.
Ingrid Storhomen on Norra kirjandustaeva tõusev täht ja võitnud oma loomingu eest mitu kirjandusauhinda. “Tšernobõli jutustused” on tema esimene romaan.