„Häda pole seni, kuni häda pole, lihtsalt siis, kui häda on, on häda.“ Ema on suremas ja Isa kutsub lapsed maailma eri otstest koju. Lapsed kogunevad haigla ette, roostes raudvärav kriiksatab, pea kohale kerkib suur vaikus ning kõik tunded ja mõtted lendavad uppi. Jäävad Ema ja Poeg, üks sureb ja teist ei ole, puudusetunne nõuab endaga tegelemist. Hea kirjandus on saladuslik ja imeline. Noores põlves ema kaotanud Péter Esterházy saadab „Südame abiverbides“ korda mitu kaheksakümnendate kirjandusimet, poetades samal ajal mõndagi ka kirjanduse saladusest. Tema leinaromaan, millesse on põimitud ohtralt külalistekste maailmakirjanduse kaotusvalu klassikast (Handke, Borges, Camus, Bernhard!), on üks ungari kirjanduse kõige erilisemaid ja tundeküllasemaid teoseid.
Péter Esterházy (1950–2016) oli oma aja silmapaistvaim ja loetuim ungari kirjanik. Seni on temalt eesti keeles ilmunud lühiromaan „Hrabali raamat“ ja jalgpalliraamat „Teekond karistusala sügavusse“.
