Mujal nüüd on eelkôige mitu aastat Lembe Lokki elust. Lembe hakkas ühel hetkel üles kirjutama väikseid lauseid ja lausekatkeid, mis pähe kargasid vôi mida kuskil kuulsis ja mis ühel vôi teisel moel puudutasid. Eestis elavad eestlased ei aimagi alati, kui keeruline vôib olla oma juurte ja kodutunde säilitamine vôôrsil. Kui sügavalt vôib puudutada môni möödaminnes visatud lause. Kui tähtsaks vôib järsku osutuda môni minevikust pärit lôhn vôi heli. Olles nüüd juba üle poole oma elust Prantsusmaal elanud, peaks tundma end ühtviisi koduselt nii Eestis kui Prantsusmaal.
Ometi on hetki, kus elu tundub kui mingi lôputu piiritsoon, ei-kellegi-maa. Lembe kirjutas neid lauseid ja tekstikesi kümneid, vôib-olla sadu. Kirjutas ja unustas nad siis jälle sahtlisse, kuni aasta hiljem neile uuesti peale sattus, neid ümber kirjutas. Niimoodi küpsevad kanged alkoholid, aastatevanused veinid. Niimoodi küpsesid ka tema tekstid, kuni neist nôrgus välja igasugune kurbus ja viha ning alles jäi ainult see oluline, mis meid edasi viib, mida me kôik kuskil südamesopis kaasas kanname. Armastus, vôime naerda ja nutta ning ikka ja jälle teele asuda. “Mujal nüüd” tuli välja Eestis kakskeelse raamatuna, eesti ja inglise keelsena, sest autori soov oli, et lugeja vôiks kahe keele vahel jalutada nagu tema oma piiritsoonis.
