Francis Baconi (1561–1626) “Esseed” (1597) on teos, millele autor ise ennustas surematust. Tollal, kirjutamise ajal, oli esseežanr alles lapsekingades. Baconit lummas võimukandjate hiilgus. Olles kuninga lähikondlane, pühendas riigimehest filosoof suure osa esseedesse koondatud mõttevarast riigivalitsemise kunstile. Maksud ja kaubandus, asumaad ja ehitamine, neile küsimustele on Baconi huvid eelkõige suunatud. Samas pole autorile võõrad ka muud, üldinimlikud teemad. Baconit iseloomustab terav pilk ja psühholoogiline läbinägelikkus, inimeste hoolikas jälgimine tegi filosoofile tõelist mängurõõmu. Baconit on peetud tundekülmaks autoriks, keda ei vaevanud ei viha, kättemaksuhimu ega armastus, küll aga võib teda iseloomustava iseloomujoonena nimetada auahnust. Nii ütleb ta, et tõeliselt esineb sõprust vaid ülema ja alluva vahel, kui nende käekäik teineteisest sõltub. Empirismi eelkäijaks peetud Bacon pani aluse uusaegsele filosoofiale. Võib öelda nii, et renessansi lõpetamiseks ja tegeliku uusaja alustamiseks pole esinduslikumat piiritähist kui Francis Bacon. Ja temast kui kahe ajastu piiril asuvast vaimusuurusest ei saa huvitumata kuidagi mööda.