Tõsielulisel fantaasial põhinevale rannarahva poolt suust suhu edasiantavatele juttudele.
Lutsu-vääriline Pahapulli rahvas
Eestlastel ei ole enamasti naabritega hästi.Selle igihalja tõsiasja on Tammsaare jäädvustanud üha taas-elustatava „Tõe ja õiguse“ Andrese ja Pearu suhtesasina. Sama sassis on tänase Maarjamaa seisud – saared kaasa arvatud. Mitte talude, vaid suisa külade, ilma- ja silmavaate pikkuses-laiuses sõidavad siitmaarahva suusad üha risti. Sarvitsi-rinnutsi kokku läinud arvamisi ja suhtumisi, tahtmisi ja tegemisi oleks väga lihtne kurjaks groteskiks kirjutada. Eestis on seni olnud vaid üks suurmeister, kes on ka kõige mannetumad mehed ja moorid osanud üles sõnastada vaimuka sõbralikkuse ja andestava elutarkusega. Oskar Luts.
Nüüd on meie kirjarahva seas Lutsu-vääriline karakterite kirjeldaja. Läbinägelik ja humoorikas. Heatahtlik ja suuremeelne. Mõistev ja andestav. Ehkki Pahapulli kompleksikägarad, jotakotid ja madalalaubalised kõige ja kõigi kartjad-torpedeerijad on tegelikult täielised progressi pidurid, on Harry Raudvere sellest põlvepikku jamast üle. Aga ei sõida üle. Ajab oma asja – ning lõbustab nii ennast kui lugejat sellest kirjutamisega, mida näeb-kogeb.
Harry ei anna hinnanguid – ta kirjeldab meisterlikult, kui haiged on inimesed – ja kui lootusetult nad vaenavad haigeks kõik, kelle püüdlustele ja unistustele nad ajuvabalt, aga seda veendunumalt vastu sõdivad. Vampiirid.
Pahapulli lugudega tõestab Harry Raudvere – oma „Hüüdnimi Eestlane“ raamatusarjaga juba lugejate lemmikuks saanud – kui Suur Mees ta tegelikult on. Igas mõttes.
Tema sõna-joonistatud inimtüübid on maitsekalt ja naljakalt ligraansed. Tema jäädvustatud majanduslikud- poliitilised-psühholoogilised arutlused on lihtsad ja ehtsad. Pahapulli lugudesse hõlmatud eestlaste minevik-olevik-tulevik on tänase hetke dokument. Lahe lugemine, äratundmisrõõm ja -kurbus ning kaasamõtlemise kuldvara.
Saagu see tuju tõstev saare-saaga teie lugemislauale, hea rahvas viikingitest vippideni.

Kati Saara Vatmann
Toimetaja