Kui Eliis oli 14aastasena anoreksia diagnoosiga haiglaravil, otsustas ta hakata oma teadmisi söömishäiretest ja haiglas kogetust kirja panema.Oma päeviku põhjal kirjutas ta aasta hiljem käesoleva raamatu. See on valus ja lõbus lugu ühest tänapäeval kiiresti levivast raskest haigusest ja paranemise pikast teekonnast tundliku teismelise pilgu läbi. Miks sattus andekas neiu ravile psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonda? Kuidas söömishäireid ravitakse? Mis piitspeenikesi palatikaaslasi rõõmustas ja kurvastas? Millist käitumist soovisid nad oma tuttavatelt ja lähedastelt? Psühhiaater Henel Paadik kirjutab raamatu järelsõnas, et söömishäiretesse haigestumine sageneb kogu maailmas, sealhulgas Eestis, ja sageli avalduvad need haigused juba noorukieas. Söömishäired on statistika kohaselt kõige suurema suremusega psühhiaatriliste haiguste grupp. Seetõttu suhtuvad spetsialistid neisse väga tõsiselt ning püüavad ravi alustada haiguse võimalikult varases staadiumis. Ravi muudab aga keeruliseks asjaolu, et patsiendid on osavad oma haigust varjama. Eliis ütleb saatesõnades: „Mulle on tähtis, et sa seda raamatut loeksid, sest loodan, et see aitab sinul varakult ära tunda söömishäiretega seotud salakavalate haiguste tundemärke ja julgustab sind arsti poole pöörduma varem, kui mina seda tegin. Samuti loodan, et terved inimesed saavad selle raamatu abiga aru, mis toimub toitumishäirete käes vaevlejate sees ja millist võitlust me oma haigusega iga päev peame.“ Mõtlemapanev raamat, mis võiks jõuda nii noorte kui ka nende vanemate lugemislauale.