Eesti Seeniorkirurgide Seltsi eestvedaja Eduard Viira on kogunud mitmete aastate jooksul kolleegidelt huvitavaid tagasivaateid elule. Siit raamatust ja neist elulugudest leiate praegusel ajal juba uskumatuna tunduvaid fakte ja situatsioone. Ühtsete kaante vahele panduna annab see erakordse ülevaate Eesti kirurgia arenguloost alates teisest maailmasõjast kuni viimaste aastakümneteni, mil kirurgid pensionile siirduma hakkasid.

Lõik raamatu eessõnast, mille on kirjutanud SA PERH pastor, endine kirurg Jüri Raudsepp: Hilisel õhtutunnil heliseb telefon. "Kas saaks dr Harri Virgatsit telefonile? Helistame haiglast." - "Kohe kutsun." - "Harri Virgats kuuleb." - "Kiirabi tõi tööl raskelt vigastatu. Vajatakse kogenenumat kirurgi. Saadame auto järele." - "Pole vaja. Tulen oma autoga." Heliseb telefon. "Kas kirurg Virve Neidla on kodus?" - "Kahjuks on ta sõbranna sünnipäeval. Annan teile sõbranna telefoni numbri." - "Tänan!" Heliseb sõbranna telefon. "Palun kutsuge kirurg Virve Neidla telefonile." - "Kuulen." - "Andestage, et teid sünnipäevapeol haiglast tülitame, kuid äsja saabus tugevate kõhuvaludega mees. Saadame teile auto järele. Palun öelge aadress, kus praegu viibite."

Niisuguseid telefonikõnesid on selles elulugude kogumikus oma elule tagasi vaatavad praegused seeniorkirurgid või nende omaksed vastu võtnud lugematuid kordi nii päeval kui öösel. Nüüd neid enam haiglasse ei kutsuta. Nad on oma töö abivajajate elusid päästes teinud.