Baltasar Graciáni "Käsioraaklit" võib pidada elukunsti, ühis- ja seltskondliku suhtlemise psühholoogia "käsiraamatuks". Vaimurikkal viisil rõhutab see isiksuseks saamise ning kultuuris ja loovuses elamise vajadust. Veel enne 17. sajandi lõppu ilmusid „Käsioraakli” tõlked itaalia, prantsuse, inglise, saksa, ladina ja hollandi keelde. 18. sajandil anti "Käsioraakel" välja Prantsusmaal rohkem kui kümnel korral, Itaalias ja Saksamaal ligi kümme, Inglismaal ja Ungaris vähemalt kolm korda. "Käsioraakel" oli esimene hispaania kirjanduse teos, mis - küll prantsuse keele kaudu - jõudis vene keelde. Romantismis paelus Gracián eriti saksa filosoofi Arthur Schopenhauerit, kes ise tõlkis teose saksa keelde (1862).
Baltasar Gracián y Morales (1601-1658) on Hispaania "kuldajastu" ja barokiaja suurimaid kirjanikke ja mõtlejaid. Ta sündis lihtsas ametnikuperes Calatayudi lähedal Belmonte külas, suri Tarazona väikelinnas. Ta õppis jesuiitide koolides Calatayudis ja Zaragozas, pühitseti 1627. a. preestriks, tegutses kirjanduse ja moraalse teoloogia õppejõuna. Õukonda ta ei pääsenud ega rännanud ka välismaal, kuid tema teosed said laialt kuulsaks üle Euroopa. Neist mõne vastu, nagu "Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst" (Oráculo manual y arte de prudencia, 1647), "Vaimuteravus ja loovuse kunst" (Agudeza y arte de ingenio, 1648) ja "Criticón" (El criticón, 1651–1657), ei ole huvi vaibunud tänapäevani.
