Raamat „Ükski inimene ei ole saar. Kolm esseed Gulagi arhipelaagist“ laenab pealkirjaks inglise klassiku John Donne’i mõtte, mis resoneerib Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ üldinimliku sõnumiga. Isegi vangilaager ei lahuta inimest inimkonnast. Iga inimene on väärtus, iga inimese vägivaldne surm, tema loomingu hävitamine on kaotus kogu inimkonnale. Ukraina kannatused meenutavad seda meile praegu iga päev.
1945. aastal kohtus Aleksandr Solženitsõn Lubjanka vanglas Eesti õigusteadlase ja Otto Tiefi valitsuse haridusministri Arnold Susiga. Susi oli esimene haritud eurooplane, keda Solženitsõn lähemalt tundma õppis ja kellest sai kirjaniku vaimne aken Euroopasse. „Gulagi arhipelaag“ valmis põhiosas 1967.–1968. aastal Eestis ja eestlaste abiga. Teos raputas 1974. aastal Läänes ilmudes kogu maailma.
Üheskoos moodustame jätkuvalt saarestikke, arhipelaage, mis üksteist paratamatult mõjutavad – hästi või halvasti, aga mõjutavad. Inimkond on siiski üks, ja see, milline ta on, milline on Inimese nägu, on meie kõikide tegude, valikute, peetud ja pidamata jäetud lahingute kujundatud. Meie kolm esseed kutsuvad nii kaasa mõtlema kui ka vastu vaidlema, aga ennekõike mõtestama. Inimkond vajab sügavat mõtet.
