Armin Kõomäe „Taevas“ on esmalt romaan mälust ja identiteedist. Aga ka (lennu)kaardist (mitte)kohtade vahel. Kas nimi passis dikteerib selle, kes me oleme? Kui inimesel puuduvad mälestused, siis kas ta on veel tema ise või avab see ukse võimaluseks olla ükskõik kes? Eriti lennujaamade ja lennukite (siin paiguti kõomäelikult grotesksetes) anonüümsetes ruumides paistab see aga niikuiniigi olevat enam kui võimalik – vali oma mask ja vaata, kas veenab. Võimalik, et taevas on üldse lihtsamad reeglid, eriti kui Maa põleb ja õhuruumid ning riigipiirid vahetuvad kiiremini kui lennujaamade suveniiripoodide T-särgid. Mingil moel sulavad ses Kõomäe ebaõdusas aegruumis kummaliseks fluidumiks Lissabon ja Maputo, Kabul ja Soul, New Delhi ja Melbourne, Brüssel ja Tallinn ning mitmed teisedki (mitte)kohad.

Selge see, et Kõomäe raamatus ei saa mälu seda asja päris nii jätta, identiteet võib tulla kummitama ühelt poolt ootamatutes sõnapudemetes, aga lisaks sellele vägagi personifitseeritud kujul. Seiklus algab ja lõppeb alguses.