„Leonardo on nimi, mis ühendab kunsti ja teadust: ta oli maalikunstnik, arhitekt, insener ja teadlane. Leonardost sai legend juba eluajal. Kuid teda süüdistati ka nõidumises ning paljud kaasaegsed pidasid teda mingit sorti võlur Merliniks, kes oli aadlike ja valitsejate teenistuses.“
See raamat on päevikuna esitatud elulugu. Suur kunstnik ja leiutaja jutustab oma lapsepõlvest, kuidas ta keraamikatöökojas meisterdamas käis ja Vinci küngastelt kummaliste mereloomakeste säilmeid otsis. Sellele järgneb õpipoisielu koos Botticelli ja Peruginoga, iseseisva kunstnikuelu algus, täis takistusi ja edusamme kuni suurimate teoste ja leiutiste sünnilooni välja.
„Olen kupli tipus. Hea, et ma peapöörituse all ei kannata. Tõin meister Verrocchiolt sõnumi töödejuhatajale, kes töötab siin üleval, 80 meetri kõrgusel. Ta töötab, sööb ja magab siin koos puuseppadega. Verrocchio ülesandeks on teha suur vasest kera, mis pannakse kiriku kupli tippu. See hakkab peegeldama päikesevalgust 100 miili kaugusele. Sellest saab Firenze valgus. Linn on ülevalt vaadates väga ilus, linnaelanikud tunduvad sipelgatena. Minu ajal ei ole lifte. Üles või alla saab ainult jalgsi või koos materjalikoormaga, mida tõstab kraana. Ka mina kavandan ühe sellise. Tulevikus joonistan ma neid veel palju. Kuid minu paberite hulgast leiate ka üheinimeselifti projekti. Lisaks joonistamisele olen nüüdseks õppinud täiuslikult maalima. Maalin ja viin lõpule Verrocchio töid. Meister ütleb, et mul on erakordne käsi. Ühel päeval saab ta aga vihaseks. Ta ütleb, et kui kõik tema õpipoisid maaliksid nii nagu mina, võiks tema ameti maha panna.“
„Leonardo” on teine raamat suurvaimudest kõnelevas sarjas, kus kogu maailmas tuntud teadlased, mõtlejad, ja leiutajad jutustavad minavormis oma elust ja tööst. Raamatud on kirjutatud lastepäraselt ja päevikuna ning rikkalikult illustreeritud. Keerulisemaid sõnu aitab mõista ja meelde jätta viimastel lehekülgedel toodud praktiline sõnaraamat.
