Kahe filosoofi ja sotsioloogi, Max Horkheimeri (1895–1973) ja Theodor W. Adorno (1903–1969) vaimsete temperamentide põrkumisest alguse saanud töö sündis ajal, mil natsionaalsotsialistliku terrori lõpp oli juba silmaga näha, kuid ikkagi keset kõikehõlmavat kriisi, kahe ajajärgu vahel. Modernistlik ühiskond, kultuur ja ajaloofilosoofia oli kadumas maailmasõtta ja selle genotsiididesse. Uus massiühiskond polnud veel sündinud. “Valgustuse dialektika” põhiprobleem on valgustuse kui keskse Lääne mõtlemistüübi saatus tagasivaatega 20.
sajandi keskpaiga perspektiivist. Vaieldes, teineteise tekste redigeerides ja kommenteerides lõid Horkheimer ja Adorno teose, mida peetakse kriitilise teooria üheks tähtsaimaks tüvitekstiks. Autorite ajaloolist tausta ning teose retseptsiooni tutvustava saatesõna on kirjutanud Indrek Ojam.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.
