„Okipäev“ ei ole elulooraamat. Olgu see kohe ära öeldud. Sest minu elus juhtunust palju põnevam on olnud kõik see, mis on toimunud minu eluajal kellegi teisega. Kusagil mujal. Lausa ilma minu teadmata.

Aga miks ilma minu teadmata? Osalt sellepärast, et olen olnud õigel ajal vales kohas ega ole juba puhtfüüsiliselt saanud teada, mis toimub tegelikult. Osalt aga sellepärast, et olen olnud liiga ametis iseendaga, et veel millegi muu vastu huvi tunda.
Mis on okipäev? See on termin, mille ma töötasin välja juba varases eelkoolieas, 1950. aastate algupoolel. Lühend, mis tähistas oktoobrikuu kõige tähtsamat – kuueteistkümnendat päeva. Kõik külalised, kes mind sel päeval õnnitlema tulid, teadsid, et nad ei ole mitte lihtsalt sünnipäeval, vaid lausa okipäeval.

Kokku tuleb juttu juba rohkem kui seitsmekümnest sünnipäevast. Ühegi sünnipäeva sündmusi ei ole püütudki järjestada tähtsuse järgi, sest kust võin mina teada, mis on tegelikult tähtis. Selle asemel on mindud lihtsamat teed – enamasti on kõigepealt kirjas see, mis toimus Eestis või Eestiga seoses, sellele järgneb juba muu, kaugem ja võõram maailm.